Meie vabatahtlik Anne-Mari Orgla töötab turunduse, sündmuste korraldamise ja digilahenduste loomise valdkonnas. Vabal ajal meeldib talle küpsetada hapusaia, kududa, õmmelda ja matkata. Open House Tallinn 2025 festivalil oli Anne-Mari vabatahtlik tiimijuht ja saatja Pirita TOP objektil. Loe tema muljeid edasi siit.
See aasta oli minu esimene kord Open House Tallinna vabatahtlikuna ning kohe tiimijuhi rollis. Kogu seiklus algas juba 28. septembril vabatahtlike infopäeval – hetkest, mil sain esmakordselt tuttavaks oma tiimi esimestega ja hakkasin looma süsteemi, mis muudaks kogu nädalavahetuse kõigile lihtsaks ja mõnusaks.
Panin kokku meie Messenger-grupi, et info liiguks kiiresti ja mugavalt. Juba pärast infopäeva jagasin tiimile ülevaatliku info: millal ja kus toimub hoonekoolitus, kuidas jagunevad tuurid, kust saab materjale, kus asuvad lähimad objektid ning lisasin ka Google Mapsi lingi kõikide OHT objektidega. Tahtsin, et kõigil oleks tunne, et me oleme valmis.
Peagi selgus aga esimene väljakutse – meil polnud giidi, kes tunneks end mugavalt venekeelset tuuri läbi viies. Mõne päeva pärast saabus õnneks rõõmusõnum: meie tiimiga liitus suurepärase vene keele oskusega giid. See väike, aga oluline võit kinnitas, et meil on teotahteline ja kokkuhoidev meeskond.
1.oktoobril toimus hoonekoolitus, kus kuulasime lugusid nii hoone haldajalt, kuraatorilt kui ka purjeregati kunstnikult Aleksandrilt. Need lood panid minu jaoks Pirita TOP-i elama. Kuna kõik tiimiliikmed ei saanud tol päeval kohal olla, korraldas kuraator neile eraldi koolituse – ehe näide koostööst, mis kogu Open House’i vaimu kannab.
2.oktoobril panin paika meie tuuride graafiku, arvestades, et üks giid pidi pühapäeva hommikul appi minema Nõmme Elevaatorisse ingliskeelset tuuri tegema. Kõik tundus toimivat… vähemalt seniks, kuni nädalavahetus kätte jõudis.
Laupäev, 11. oktoober
9:00 alustasin teekonda Arhitektuurikeskusesse, et võtta kaasa meie materjalid. Olin juba varakult tiimile kirjutanud, et ilm on väga tuuline: “Pange kindlasti müts või peapael pähe,” kõlas mu hommikune sõnum.
9:30 jõudsin kohale ja haarasin kaasa mitte ainult enda, vaid ka tiimikaaslaste materjalid – kolm kotti, hunniku pilte, ühe kuubiku ja plakatid.
9:50 startisime Pirita TOP-i poole.
Kohale jõudes tervitas meid tugev tuul, mis tahtis lausa mütsi peast viia. Kuubiku kinnitamiseks kasutasime loomingulist lahendust – paar koormarihma minu autos osutusid nädalavahetuse päästjateks.
10:30 olid esimesed külastajad juba kohal ja kuigi tuul oli kõle, oli õhkkond soe. Lubasime inimestel tuulevarju jääda, kuni tegime viimased kontrollid. Selgus, et kaks ust, kuhu pidime hiljem tuuriga sisse pääsema, olid veel lukus, sest töötajad polnud saabunud. Kiire kõne kuraatorile ja saime teada, et esimesed tuurid tuleb lihtsalt veidi teise trajektooriga teha.
11:00 startis ingliskeelne tuur 12 osalejaga. Siis juhtus järgmine ootamatus: välisuks, mille kaudu grupp pidi liikuma, läks ootamatult lukku. Õnneks tuli appi valveinimene ja saime edasi minna.
12:00 algas venekeelne tuur, kuhu kogunes lausa 30 huvilist. Selgus, et 60 minutisse kogu info ja teekond ära mahutada on pea võimatu – Pirita TOP-i lugusid on lihtsalt nii palju!
13:20 sain hetkeks autosse varju minna ja keha kinnitada. See tundus tõeline luksus keset tihedat päeva.
17:25 lõpetasime esimese päeva – 165 inimest oli kuulnud Pirita TOP-i minevikust, olevikust ja tulevikust.
Õhtul kell 19:17 sain aga sõnumi, et üks meie pühapäevastest giididest ei saa tulla – ta jääb teisele objektile appi. See tähendas, et meil oli alles ainult venekeelne giid ning üks eesti-inglise giid ja kolm saatjat. Õnneks oli üks saatjatest arhitektuuritudeng ja oli valmis giidirolli proovima.
Kell 22:20 kinnitas ta, et ettevalmistus tuleb kiire, aga ta on valmis. Vastasin talle Eesti–Itaalia mängu vaheajal: “Tule pühapäeval veidi hiljem, saad hommikul veel valmistuda.”
Pühapäev, 12. oktoober
9:50 olin juba Pirita TOP-is ja saatsin tiimile uuendatud graafiku.
10:20 paigaldasime kuubiku, tagasiside QR-koodid ja veendusime, et uksed seekord lukku ei läheks.
Tuul oli veelgi külmem kui eelmisel päeval, nii et otsustasime tuurid teha tuulevarjus, kui võimalik.
11:00 startis ingliskeelne tuur ja kohe pärast seda venekeelne.
12:00 saabus toit ja oli aeg nautida maitsvat RABA! kaussi.
Ühel hetkel pakkusin, et võtan järgmised kaks tuuri ise, et teised saaksid puhata ja kuulata. Sellel tuuril osales lausa 38 inimest!
13:20 jõudis jalgrattaga kohale meie kolmas saatja, kes pidi sel päeval kehastuma giidiks. Lasin tal autos end soojendada ja kõht täis süüa enne, kui ta lavale astus.
14:00 lõpetasin eelmise tuuri Olümpiatule väljakul ja liikusin alguspunkti, kus ühines minuga veel paar eksinud külalist. Jõudes tuuri algusesse, täiendasin algaja giidi juttu oma lugudega – sellest sündis tõeline koostöö. See hetk, kui kaks inimest täiendasid teineteist poolelt sõnalt ja publik kuulas haaratult, oli minu jaoks kogu nädalavahetuse tipphetk.
16:00 algas päeva viimane tuur – väike, ent särasilmne grupp, kellega tekkis soe kontakt.
17:00 lõpetasime, kogusime materjalid kokku ja panin ka jalgrattaga saabunud giidi ratta oma autosse. Mul lihtsalt ei olnud südant tal lubada selle tuule käes sõita.
17:50 olime juba vabatahtlike tänuõhtul – soe tuba ja hea seltskond tundusid parima lõpuna sellele tormisele, kuid toredale nädalavahetusele.
Kuigi nädalavahetus tõi kaasa ootamatusi – lukus uksi, tormi, viimase hetke muudatusi ja rohkelt koormarihmu –, jäi sellest kõigest kõige tugevamaks tundeks meeskonnavaim ja koostöö.
Ootan juba järgmist Open House Tallinna – ehk sel korral proovin end ka giidina.
