Open House Tallinna vabatahtlik Kristel Ress käis mai alguses Open House Milanoga tutvumas. Siin on tema muljed sündmusest ning mõtted, miks üldse sellest vabatahtlikuna osa võtta.
Miks otsustasid välismaal Open House’il vabatahtlik olla?
Vabatahtlik töö on minu jaoks elu enesestmõistetav osa. Küllap seob igaüks end nende vabatahtlike algatustega, mis on talle hingelähedased. Väikse lapsena soovisin saada arhitektiks, elu on aga läinud nii, et olen üle 17 aasta keeleliselt toimetanud muu hulgas arhitektuurivaldkonna tekste. Nii olingi ammu lugenud Open House Tallinna kohta. Kui tänu Euroopa kultuuripealinna tiitliaastale korraldati 2024. aastal festival ka minu kodulinnas Tartus (Open House Tallinna satelliitüritusena), panin end kohe kirja ja sain põneva kogemuse.
Selle järel oli loomulik osa kandideerida Open House’i vabatahtlike vahetuse kohale. See võimalus antakse kõigile, kes on vähemalt ühel Open House’i festivalil abiks olnud. Minul oli 2025. aastaks valida paari Hispaania ja Portugali linna vahel ning lisaks oli nimekirjas Milano. Valik oli lihtne, sest algteadmised on mul neist keeltest just itaalia keelest. Kohapeal selgus, et ma poleks suutnud oma rolli kuidagi täita ilma kohaliku keeleta. Pealegi, kas on keegi, kes ei armasta Itaaliat? 🙂
Millised muljed on ja millise hoone juures tegev olid?
Veetsin Milanos tööka nädalavahetuse. Sain kümme päeva enne üritust teada, et mind on määratud kaheks täispäevaks tööle südalinna luksushotelli nimega Grand Hotel et de Milan. Tripadvisori järgi on see maailma juhtivate hotellide edetabelis selles linnas esikohal. Tegu on kultuurilooliselt tähtsa paigaga, mille kohta on tuntuim fakt see, et helilooja Giuseppe Verdi kasutas hotelli oma residentsina 27 aastat järjest ja suri seal aastal 1901. Verdi on itaallaste jaoks midagi palju enamat kui helilooja: ta on rahvuskangelane. Nimelt andis tema muusika inimestele lootust ajal, kui Itaalia alles kujunes ühtseks riigiks, ja tema muusikat esitati tänavatel isegi poliitilise vastupanu märgiks. Verdi eluruumid saali mõõtu salongiruumi, väikse magamistoa ja vannitoaga on nüüd nimetatud Verdi sviidiks ning see oli meie tuuri kulminatsioon. Ka teised väga kaalukad Itaalia kultuuri- ja ühiskonnaelu tegelased on selle hotelliga seotud.
Open House Milano korraldustiim oli väga tegus ja kindlasti ka hõivatud, sest 17.–18. mai nädalavahetusel oli avatud üle saja paiga ning see oli nende kümnes aasta festivali oma linnas korraldada. Reede õhtul kutsus vabatahtlike juht ja üks kahest peakorraldajast Maya Plata välismaalt tulnud vabatahtlikud korraldustiimi kohtumisele kesklinna kohvikusse. See oli hea võimalus küsida silmast silma üle viimased küsimused. Kasutasin võimalust ja värskendasin ühe tiimiliikme abiga ka oma itaalia keele teadmisi, kirjutades üles kõige sagedasemad laused, mida üritusel vajan. See osutus heaks mõtteks, sest “minu” hotelli soovisid valdavalt külastada itaallased ning põhiliselt Milano enda või seda ümbritseva Lombardia elanikud, ning paljud neist ei rääkinud inglise ega saksa keelt. Nende elupaika tean seepärast, et üks mu ülesanne oli paluda neil pildistada ruutkoodi ja täita selle kaudu avanenud itaaliakeelne küsitlus jätkusuutlikkuse kohta elukeskkonnaga seoses, ning küsitlusel paluti osaleda ainult Lombardia maakonna elanikel.
Kogemus Grand Hotel et de Milani hotellis assistendina töötamisest vastas ootustele: ukse taga lookles mõlemal päeval viimase hetkeni pikk saba ja mulle tundub, et ära pidin ütlema rohkematele huvilistele, kui sain neid sisse lasta. Hotell osales Open House’il viiendat aastat ja majutusjuht Stefano Donati oli mõlemal nädalavahetuse päeval majas, et olla küsimuste korral toeks. Hotelli tasemele vastavalt oli suhtlus hotellitöötajatega äärmiselt meeldiv ja ladus ning jäi mulje, et ka nemad jäid sellega rahule, kuidas meie üritus nende juures kulges.
Kuna tuur peatus ka hotelli mõnes väiksemas ruumis ja me ei soovinud hotellikülalisi segada, tohtis tuuri igas rühmas olla kuni kümme inimest. Suurema osa laupäevast-pühapäevast veetsin koos portjeega hotelli välisukse ees tänavamelu ja hotellielu vaadeldes ning Open House’i huvilistega suheldes, sest neil tuli oodata maja ees. Kõige meeldivamad olidki hetked, kui sain järgmistele kümnele õnnelikule öelda “Andiamo” ja juhatada nad väiksest trepist üles lobisse, kus giid nad vastu võttis. Kõige rohkem kasutasin aga arvatavasti itaaliakeelset fraasi “Tutto pieno”, mis väljendas seda, et vabu kohti enam ei ole.
Oli mõnevõrra üllatavgi, kui tähtis oli kohalike jaoks sellesse hotelli tuurile pääsemine. Tehnilise viperuse tõttu oli just sel aastal jäänud ära Grand Hotel et de Milani tuuridele eelregistreerimine, mistõttu tuli mul sättida saabujad rahulikult ritta kohapeal ja jätta nad pikaks ajaks maja ette ootele. Inimesed olid äärmiselt kannatlikud ja ootasid tundide kaupa, jälgides üsna kitsal kesklinna tänaval mööda kolisevaid tramme ja mootorratturite paraadi ning trotsides kuuma päikest. Lühemaid ja pikemaid vestlusi hotelli, aga ka Open House’i tausta ja korralduse üle jõudsin seal pidada kahel päeval tõenäoliselt sadade inimestega. Nii kulges ootajate aeg meeldivamalt ja ma soovisin välistada – naljaga pooleks – revolutsioonilise olukorra tekke luksushotelli ees. Fun fact: muu hulgas sain mõnusalt ungari keeles juttu ajada USA päritolu, aga Milanos elava mehega, kes oli käinud aastaid tagasi Peipsi ääres kalal 🙂
Kokkuleppel majutusjuhiga kujunes mõnegi rühma suuruseks siiski märksa suurem arv kui kümme inimest, sest huvi oli tohutu. Puändiks otsustasid korraldajad ja pühapäevane giid Anna teha kaks korda rohkem tuure, kui ette nähtud (plaanis oli ainult seitse tuuri, igal täistunnil). See oli võimalik tänu sellele, et üks kahest peakorraldajast, Maya, tuli ise teiseks giidiks ja Annaga vaheldumisi võtsid nad uue rühma vastu vaid mõni minut pärast eelmise tuuri lõppu. Imetlesin seda pühapäeva hommikul kohapeal tehtud välkotsust, millega nõustus ka hotell. Nende eesmärk oli püüda vastu tulla kõigile, kes olid kohale tulnud ja soovisid hotelliga tutvuda, ja nii ma ei näinud tõesti mitte kedagi lahkumas pahaselt. Mõistvaid lahkujaid ja neid, keda aasta pärast tagasi kutsusime, oli muidugi sadu. Õnneks oli hea reklaamida Open House Romat mai lõpus ja Open House Torinot järgmisel kuul. Paljudele oli uudis, et Open House toimub üle maailma nii paljudes linnades.
Vabatahtlike vahetusest oli Milano vastu võtnud kolm inimest. Peale minu olid kohale saabunud Mantas Leedust, kellega olime kontaktis juba enne üritust, ja Iraagi päritolu Elaf Rootsist, kes oli ise arhitekt. Meil tekkis hea klapp: suhtlesime WhatsAppis abivajaduse korral ning käisime koos õhtul linna vaatamas ja õhtust söömas.
Meid oli rakendatud erinevalt, teised olid veidi vähem hõivatud. Just tänu Mantasele ja Elafile õnnestus mul ise osaleda vähemalt ühelgi Open House Milano tuuril väljaspool oma objekti. Nimelt olid nad laupäeva õhtul vabanenud minust varem ja vaadanud välja kõige kauem avatud oleva koha, Aasia kunsti tutvustava galerii endises siidilaos, ja sinna me koos ka jõudsime.
Miks soovitad Open House Tallinnale vabatahtlikuks tulla?
Open House Tallinnal vabatahtlikuna osalemine on väärt võimalus väga erinevat tüüpi inimestele väga erineva motivatsiooni puhul. Kindlasti on mõni inimene huvitatud just mõne kindla hoonega lähemalt tutvumisest, mõni soovib saada elu esimese kogemuse vabatahtlikuna, mõni aga murda välja oma igapäevasest tööelust ja teha midagi hoopis muud kui argipäeval, see nimekiri on veel pikk. Usun, et ühine nimetaja võiks olla huvi arhitektuuri, linnaruumi ja kultuuriloo vastu, soov inimesi aidata (olgu siis giidi, assistendi, fotograafi vm rollis) ja olla valmis palju suhtlema, samuti ei tohiks karta ootamatuid olukordi ja kiiret otsustamist.
See üritus väärtustab meie kõigi elukeskkonda, avab kodulinna hoopis uuel moel ja pakub kindlasti ka uusi võimalusi alates uutest kontaktidest. Paljudele meeldib ehk ka see, et üritus kestab ainult ühe nädalavahetuse ja sellele eelnev ajakulu ei ole suur. Samuti ei tasu muretseda vanuse pärast ja arvata, et see on midagi ainult noortele: tähtis on osalustahe, isikuomadused ja see, milles saad abiks olla. Mitmekesine vabatahtlike kogukond ainult tugevdab üritust.
Mul oli Open House Tartu ajal võimalus valida oma “objekt” ise ja nii saingi tutvuda põnevate põhjalike tekstidega Tartu toomkiriku ajaloo ja arhitektuuri kohta. Viimasel õhtul enne üritust sai aga minu valitud assistendirollist ootamatult giidiroll, sest giidiks tulla lubanud vabatahtlikest polnud enam kippu ega kõppu. Kogesin kahe päeva jooksul toomkiriku varemetes ja tornides tuure tehes külastajate suurt huvi Tartu vastu ja siirast tänu. Palju oli välismaalasi, nii et mõnelgi tuuril kasutasin veidi ka saksa, inglise ja vene keelt. Ka tookord ei jõudnud ma ühelegi muule objektile, seepärast – ja ka muudel põhjustel – loodan väga, et Open House Tartu jääb Open House Tallinna statsionaarseks satelliitürituseks.
Open House Tallinn on osa Open House Europe koostööprojektist, mida kaasrahastab Euroopa Liit.
Vabatahtlikuks registreerimine algab suvel 2025. Liitu meililistiga SIIN, et saada kutse.
