Oma mõtteid festivali kogemusest vabatahtlikuna jagab Elin Viisileht, kes oli ametis endise Seppo kliiniku ruumides. Ta oli nii giid kui ka tiimijuht. Loe tema mõtteid:
Open House on kujunemas lahutamatuks osaks minu sügisest ‒ mida aeg edasi, seda rohkem naudin giiditööd ja inimestega suhtlemist. Mõne aasta eest enda esimesi Open House’i tuure tehes oli mul veel korralik närv sees, aga tänavu läks Tõnismäel endise Seppo kliiniku hoones korraga rohkem kui 60 inimesele tuuri tegemine nagu niuhti. Kas siin võiks kehtida reegel, mida kauem millelegi pühendud, seda suurem tõenäosus on sattuda sõiduvette?
Mulle meeldib mõelda, kuidas kõigist Open House’iga seotud inimestest ‒ staabis koordineerivatest tiimiliikmetest ja kuraatoritest, objektidel toimetavatest giididest ja saatjatest, nende vahel sõeluvatest logistikutest ja fotograafidest ning teiselt poolt kõigist külastajatest ‒ moodustub üheks nädalavahetuseks ajutine, ent katkematu niidistik, mille kaudu toimub võimas energia ülekanne. Kui keegi paneks kõik need inimesed kaardile sagima, sarnaneks see pilt ühe sipelgapesaga, kus igaühel on oma ülesanne ehk kõik teavad väga hästi, mida teha ja kuhu minna.
Selles toredas sipelgapesas käib vilgas ideede ja mõtete vahetus. Kuigi giidid ja saatjad veedavad terve päeva ühes majas, saame külastajate kaudu muljeid ka teistes hoonetes kogetust. Ühed noormehed olid äsja tulnud Vana-Lõuna trammidepoost ja olles kõik suured rööbastranspordi austajad, hakkasime koos mõtteid põrgatama, kui äge oleks sõitvas trammis (eriti legendaarses Pauliines) sünnipäeva prallet pidada ja karaoket laulda. See lennukas energia kandus edasi ka minu algavale tuurile, kus sai lõõbitud, millise osa majast keegi endale võtaks (keerdtrepikoda võiks ju ometi ühes korralikus korteris olla) ja mida jätaks (keldri kongid võib keegi teine saada). Seal, kus on inimesed, on ideed!
Ent Open House ei ava ainult uksi, vaid ka inimeste mälusoppe. Endise Seppo kliiniku hoones oli pea igal tuuril keegi, kes oskas meenutada maja varasemaid aegu. Neist kõige meeldejäävam lugu oli nõukogude ajal ortopeedina töötanud härrast, kes saadeti Seppost tänu ungari keele oskusele Budapesti konverentsile. Nutikas mees kasutas võimalust ära ja pages niimoodi Nõukogude Liidust, jõudes lõpuks New Yorki elama, kus kohtus oma tänase abikaasaga. Tänu Open House’ile sai ta esimest korda (ja veel koos abikaasaga) pärast 1981. aastat astuda majja, millest oli tema jaoks alanud täiesti uus eluetapp. Keskkonnas viibimine aitab vanu mälestusi välja kraamida ja Open House võib teinekord pakkuda tänuväärseid võimalusi omaenda minevikuga kohtumiseks.
Iga Open House muudab ka mind ennast ja lisab kihte minu mälestustekaardile. Kolm aastat giiditööd võrdub kolme erilise kohaga Tallinnas: lisaks tänavusele Tõnismäe 5a juugendkortermajale jäävad Kopli lasteaed ja nüüdseks endine filmiarhiiv Ristiku tänaval mulle alati meenutama vastavaid sügiseid minu elus. Neist hoonetest möödudes tunnen end koduselt, sest näen ja mäletan rohkemat kui seinu ja aknaid ‒ ma tean nende majade lugu. Ootan põnevusega järgmist aastat, et kodustada sel viisil veel üks paik siin linnas ja veeta taas üks ägedalt intensiivne nädalavahetus koos innukate vabatahtlike ja uudishimulike külastajatega!
