Oma festivalimuljeid jagab fotograafide tiimis olnud Maria Kärner.
Olen Maria ja olen Open House´il juba teist aastat. Fotograafiaga olen tegelenud aasta ja paar kuud peale. Open House´i vabatahtlike kutsumispostitus pakkus mulle tõeliselt suurt huvi, sest saan end proovile panna ja kohtuda uute inimeste ja kohtadega. Nii nagu ka eelmine aasta, jooksin ja avastasin linna peal põnevaid objekte. Sel aastal valisin endale: Eesti Pank, Tallinna Kohtuhoone Pärnu maanteel, Välisministeerium, Vana-Lõuna Trammidepoo, ERR Telemaja ja Eesti Rahvusraamatukogu.
Ettevalmistus festivaliks tähendas seda, et ma kontrollisin oma kaamerat, kaamerakotti ja akusid miljon korda, et mingil juhul ei saaks aku tuuri ajal tühjaks.
Ma muidugi pabistasin väga ka ilma pärast. Iga päev, nädal aega enne festivali ja tuure ma vist ilmateadet ainult vaatasingi. Õnneks enamus mu tuure oli siseruumis, kuid siiski oli oht, et kaamera saab niiskust. Ilmaga aga õnneks vedas, sest mõlemal päeval tuli päike välja ja õhk oli meeldiv.
Mina pildistasin festivali laupäeval ja pühapäeval. Laupäeval käisin esimesena Kohtuhoones. Seal tervitasid mind toredad vabatahtlikud giidid, saatjad ja ka kohtumaja enda töötajad. Meiega tuli tuurile kaasa ka Kanal2 videotiim. Mind oli isegi telekast näha. Kohtuhoone oli väga põnev ja kohtusaalid olid ilusad ja huvitavad.
Pärast kohtumaja suundusin Eesti Panka. Enne seda oli mul aga umbes 50 minutit aega. Kasutasin seda otstarbekalt ära ning istusin Solarises kohvikus ja töötlesin pilte. Ma otsustasin sel aastal jätta endale tuuride vahele piisavalt aega, et ma saaks pärast iga tuuri pildid kohe valmis ja kausta pandud. Nii ei jää õhtuks liiga palju töötlemist ning ka korraldustiim saab piltidele kiiremini ligi.
Aeg oli suunduda Eesti Panka. Tegin pildi uksest (sest see oli meil ka kirjas, et me teeks). Väga tugevad turvameetmed on neil seal, aga ma isegi ei imesta – see on ikkagi Eesti Pank. Minu kõige suurimaks üllatuseks oli see, et ma tegelikult ei tohtinud seal sees pildistada. Kahest maalist võisin teha ja samuti ühest koridorist. Ma korraks vahepeal oli veidike pettunud, aga samas saan täiesti aru, et sellises asutuses võib piltide tegemine keelatud olla. Seal olid siiski nii ilusad laed, nii palju detaile ja kaunistusi, nii palju asju, mis on säilinud eelnevatest aegadest. Kui teil õnnestub järgmisel aastal minna, siis kindlasti soovitan oma silmaga üle vaadata.
Pärast Eesti Panka suundusin jälle kohvikusse ja pilte töötlema. Õnneks läks see kiiremini kuna pilte oli tunduvalt vähem. Valmistusin liikuma Välisministeeriumi poole. Seal skaneeriti läbi mu kaamerakott ja kõndisin ka ise turvaväravatest läbi. Välisministeeriumit ootasin väga, sest mu tädi töötab seal ja oli põnev näha tema töökohta. Meile näidati fuajeed, kilukarbisaali, Jaan Poska saali ja veel erinevaid ruume. Lisaks nägime Lennart Meri kuju. Üks huvitav fakt, mis ma teda sain, oli see, et miks aknariivid keskelt lõpevad, on see, et seal oli kunagi kuju ja ei tahetud, et akende rida tausta rikub, ning seetõttu jäeti sinna vahe sisse. Välisministeerium on vahva, põnev ja ilus hoone, mida pildistada ja jäädvustada.
Sellega saigi minu päev läbi ning suundusin koju järgmiseks päevaks välja puhkama.
Pühapäev tõi mulle samuti põneva päeva. Esimesena läksin Vana-Lõuna trammidepoosse. See oli nii lahe, näha töökoda, kus trammid puhkavad ja veel palju põnevat. Trammidepoo oli külastajate poolt väga soovitud külastusobjekt. Tuuri limiit oli küll 15 inimest, aga meil oli tuuril hoopis pea 30 inimest. Mulle väga meeldis seal hoones, kuidas valgus langes akendest trammidele, mis tegi pildid hästi huvitavaks ja silmale meeldivaks.
Kuna ma unustasin kahjuks hommikust süüa, oli mul pärast tuuri kõht väga tühi. Õnneks tuli just siis meile teade, et logistikud on toidu varem staapi viinud, mis tähendas seda, et mina läksin otse sinna. Mul oli järgmise tuurini kaks tundi aega, nii et ma sain rahulikult süüa ja pilte töödelda . Minuga olid samal ajal ka teised fotograafid, kellega ma seal suhelda sain ja fotograafide juttu ajada. Arutasime teineteise pildistamiseelistuste üle, mis kaamerat keegi kasutab ja kui kaua keegi pilte on teinud. Nii tore oli kohata teisi vahvaid ja tublisid inimesi. Kui lõuna söödud, pildid monteeritud, tõttasin järgmise objekti juurde, milleks oli ERR Telemaja.
ERR Telemajas jalutasime esmalt ringi muuseumialas. Giidid viisid meid esimesena telestuudiosse. Seal oli nii palju huvitavad tehnikat: suured kaamerad, massiivsed ekraanid, nii palju valgusteid ja muid vidinaid. Neid stuudioid nähes käis meil kõigil peast läbi mõte: “Need ruumid tunduvad telekas suuremad”. Teletrikid on neil ikka head. Pärast telestuudioid juhatati meid keldrisse, kus asus arhiiv. Kahjuks mina seal kauem olla ei saanud, see tuur venis pikemaks, aga mina pidin tõttama oma viimasele objektile, milleks oli Eesti Rahvusraamatukogu.
Eesti Rahvusraamatukogusse jõudes, ootas ukse ees päris mitu inimest. Mind lasti õnneks enne tuuri algust sisse ning sain teha ilusaid pilte sisearhitektuurist ja ka meie vabatahtlikest. See hoone on nii majesteetiline. Nii ruumikas, hele ja avar, täitsa mõnus koht, kus ma näen ennast töötamas või lugemas. Kuigi majas olid veel pooleli sisustustööd, oli meil siiski väga tore vaadata klaasidele tehtud detaile, kuulda põnevat juttu giididelt. Eesti Rahvusraamatukogu teistes ruumides oli keerulisem pildistada, sest seal oli pimedam. Piltidel oli palju müra, mistõttu pidin palju sätete, nurkade ja olemasoleva valgusega mängima. Rahvusraamatukogu oli samuti väga väga populaarne objekt, mis külastajatele väga peale läks.
Pühapäevane pildistamine lõppes vahva vabatahtlike tänuüritusega, kus saime süüa kringlit, kooke ja saiakesi. Juua head teed ja maitsvat kohvi. Mängisime veel viktoriini, kus ma jäin oma tiimiga viiendaks. Jutustasin toredate inimestega ja veetsin vahvalt aega. Mulle väga meeldis olla vabatahtlik, teha ilusaid pilte ja kohtuda uute inimestega. Kindlasti teen seda järgmine aasta jälle ning julgustan ka sind kindlasti osalema, kui sa seda pole veel teinud.
Aitäh selle toreda kogemuse eest, Open House Tallinn!
