Meie vabatahtlik Alex Luik töötab Justiits- ja digiministeeriumis autoriõiguse nõunikuna. Vabal ajal peab ta kaneelisaiadest blogi ja restaureerib üht nõukaaegset sektsioonkappi. Open House Tallinnal osales Alex esmakordselt giidina, juhendades tuure Manufaktuuri kvartalis. Loe tema mõtteid vabatahtlikuna.
Selle aasta Open House Tallinn oli minu esimene giidikogemus ja üldse esimene kord vabatahtlikuna kaasa lüüa. Sattusin siia üsna loomulikul teel – eelmisel aastal kuulsin festivalist esimest korda ja käisin külastajana vist viiel objektil. Siis panin end vabatahtlike meililisti kirja ja kohe, kui võimalus avanes, kandideerisin giidiks.
Mõne aja pärast sain rõõmusõnumi, et mind võetigi giidiks, ja sain hakata objekte valima. Otsustasin kohe Manufaktuuri kvartali kasuks, sest mind väga huvitab Tallinna tööstuspärand ja tööstusarhitektuur. Sõidan tihti rattaga vanadest tehasehoonetest mööda ja näen, kuidas need kvartalid pidevalt muutuvad. Praegu on Kopli poolsaarel just selline aeg, mil aastaid tühjana seisnud hoonetele puhutakse uus elu sisse – neist saavad paigad elamiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks. Seda pidevat linnaruumi muutumise hetke tahtsin ka oma tuuril edasi anda.
Open House’i kogemus näitas, et igale objektile määratud tiimidele usaldatakse päris palju ning neile antakse mänguruumi oma nägemuse elluviimiseks. Meie Manufaktuuri tiim – nii tiimijuht, giidid kui ka saatjad – olid kõik väga motiveeritud ja tahtsid anda oma parima, et külastajatele jääks hea kogemus. Väga hästi sujus koostöö ka objekti arendaja Hepsoriga.
Giidina sain põhimõtteliselt vabad käed: ette oli antud küll tuuri keel, kestus ja mõned ohutusnõuded, kuid kindlat skripti ei olnud. See tähendas, et iga giid sai tuuri kujundada omal moel. Mulle endale meeldib selline uurimistöö, nii et ammutasin infot tuuri jaoks vanadest arhiividest ja dokumentidest. Üldiselt tundus, et sain tuurid planeerida ja läbi viia just nii, nagu tahtsin.
Üllataval kombel tundus giiditöö inglise keeles isegi lihtsam kui eesti keeles. Ja kõigile tulevastele giididele ütlen, et ärge laske end heidutada, kui publik ei näita kohe palju emotsioone – eriti eestlaste puhul. Tihti tuleb mõni muidu vaikne inimene pärast tuuri korraldajate juurde ja jagab siirast tänu ja kiitust.
Üks vahejuhtum ka. Alustasin tavaliselt iga grupiga samast kohast – vabriku peahoone nurgalt. Ühel korral oli aga sinna kõrvale vana masinakuuri najale end sisse seadnud spontaanne pop-up baar, kus kohalikud lahendasid omakeskis kangemat kraami. Liikusin rahvaga pisut eemale, et üksteist mitte segada, aga üks meie proaktiivne saatja Annika märkas, et tagumised enam hästi ei kuule ja tähelepanu hakkas hajuma. Tegime väikese tiibmanöövri ja jätkasime fassaadijuttu maja teisel küljel. Hiljem selgus, et need samad tegelased olidki seal püsiasukad, kes lihtsalt oma „kohale“ olid saabunud. Nad ei tundnud mingit huvi tuuri vastu ja me lasime neil rahus edasi toimetada. See olukord näitas hästi, kui oluline on objektil tiimitöö ja kiire reageerimine ootamatutele olukordadele.
